„See on imeline pilt, mr. Greene! Missugune tüüp!“
Keegi noormees, paljapäi, valkjad juuksed üle pea soetud, vastas:
„Tõsine leidus, eks?“
„Oo, täieline! Metshaldja tõelik vaim! Nii saladuslik!“
See oli sõna, mis Vicile hakkas! Ta oli patune! Seal ta nüüd lamas kõigile vaatlemiseks ja ainult sellepärast, et oli kusagil naine, kes nii tema sarnane! Midagi viha taolist kerkis Bicketi kurgus ja pani ta paled hõõgama ning ühes sellega tekkis imelik kehaline armukadedus. Ja see kunstnik! Kuidas tohtis tema naise maalida, kes nii Victorine'i moodi – naise, kes ei pannud seda mikski nõnda seal lamada! Ja need seal oma jutuga „heledast varjust“ ja paganusest ning kellegist Leneardost! Pagan võtku nende vigurilist rääkimist ja nende nükkeid! Bicket tahtis ära minna, kuid ei suutnud, sest teda sidus oma võluga see kuju, mis nii väga teise sarnane, keda tema oli harjunud ainult omaks pidama. Muidugi oli rumalus palja juhuse tõttu end nii õnnetuna tunda, kuid temale näis, nagu peaks ta klaasi purustama ja selle keha väikesteks tükkideks lõikama. Daamid ja maalija läk-
386
