Miks pidi Tony temas kahtlema? Sest ta tegi seda, Victorine tundis seda, aimas tema hüüdes: „Vic?“ Kas paneb mr. Mont ta uskuma? Tonyl oli terav aru! Victorine'i pea langes longu. See oli kõik nii ülekohtune! Mõnel oli kõik käepärast, näiteks sel ilusal mrs. Montil. Aga kui tahtsid leida pääseteed, et uuesti kusagil õnne katsuda, siis, siis läks see nõnda! Ta viskas oma juuksed tagasi. Tony peab uskuma – peab! Kui ta ei usu, otsigu paremat. Tema pole midagi teinud, mille pärast peaks häbenema! Tõepoolest mitte! Ja igatsedes edasi rühkida, oma õnnele vastu, tõi ta oma vana plekist kohvri välja ja hakkas asju kindla kava järele sinna sisse pakkima.
Viies peatükk.
Michael istus alles ja parandas „Jäljendite“ trükipoognaid. Peale „põrgu“ polnud ainustki paika, kuhu ta oleks võinud nad aadressida. Ida oli avar ja Wilfrid ei annud endast vähematki elumärki. Mõtles Fleur ikka veel Wilfridi peale? Michaelil oli tundmus, et ta seda ei teinud. Ja Wilfrid –
392
