korratust ja viletsaid aastaid, enne kui valmib lõikus.“
Kuis võib küll see mees nõnda rääkida ja ise nii haljana ning hiilgavana paista kui mõni uus penn? See oli kinnituseks arvamisele, et temasse see ei puutu, mis sünnib. Ja äkki otsustas Soames katsuda talle hoopi anda.
„Et jutt kord viletsaist aastaist – ma astusin selleks sisse, et öelda: mina arvan, meie peaksime üldise koosoleku kokku kutsuma oma saksa äriosa likvideerimise suhtes.“ Ta rääkis seda põrandale ja tõstis siis äkki silmad. Tagajärg oli pettumus. Peadirektori hallid silmad vaatasid talle pilgutamata vastu.
„Seda ma ootasin teilt,“ ütles ta.
„Keda paganatki ei oodanud te!“ mõtles Soames, sest alles praegusel silmapilgul tõusis tal omalgi see mõte.
„Kutsuge aga kokku,“ jätkas peadirektor, „ma kardan ainult, teistele direktoritele see ei meeldi.“
Soames oleks tahtnud peaaegu öelda: „Minule ka mitte.“
„Aktsionäridele ka mitte, mr. Forsyte. Kauaaegsete kogemuste põhjal võin öelda, et mida vähem te millegi tüütavaga nende nina nühite, seda parem.“
