„Homme? Armuline jumal – ei! Millest olen ma teie arvates tehtud?“
Ta viskas Fleuri käe minema.
„Ma ei armasta ägedust, Wilfrid.“
„Nii siis, elage hästi; parem, et lähen.“
Sõnad „ja parem, et te kunagi enam ei tuleks“ värisesid Fleuri huulil, aga nad jäid väljendamata. Wilfridist loobudes oleks elu pisut oma soojusest kaotanud. Ta viipas käega. Noormees oli läinud. Fleur kuulis ukse sulgemist. Vaene Wilfrid! Kui kena oli tulest mõelda, mille juures võis oma käsi soojendada! Kena, kuid pisut hädaohtlik! Ja äkki pillas ta Ting-a-lingi rüppest, tõusis püsti ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima. Homme! Tema laulatuse teine aastapäev! Tegi veelgi haiget, kui mõelda, mis ta mitte ei olnud. Kuid mõtlemiseks oli vähe aega ja sedagi ei tarvitanud ta. Milleks mõelda? Ainult üks elu, täis inimesi ja asju, mida võis teha ja omandada, asju, mida soovisid – elu, milles puudus ainuke asi ja see ainuke – oli ta inimestel, siis ei jäänud ta kunagi kauaks! Laugudel paar pisarat, mis paisusid ja kuivasid pudenemata. Sentimentaalsus! Mitte! See oleks viimane kogu ilmas – andeksandmatu kuritegu! Keda kellegi kõrvale homme asetada? Ja keda 42
