„See pole nii kulunud kui läände minek[1], kuid siiski üsna seesama – sealt ei tulda tagasi.“
Fleur mõtles: „Idasse? Mina tahaksin ida tundma õppida. Kahju, et ka seda ei saa korraldada. Kahju!“
„Mind ei hoia te mitte oma loomaaias, mu armas. Mina ei hakka teie ümber piirlema ja raasukestega rahulduma. Teie teate, mis ma tunnen – see tähendab mingisugust elulist prahvakut.“
„See polnud ju minu süü, ega?“
„Siiski; teie korjasite mu oma kogusse, nagu teete seda igaühega, kes satub teie lähedusse.“
„Ma ei mõista, mis te arvate.“
Desert kummardus ja surus Fleuri käe huulile.
„Ärge kurjustage minuga, ma olen liiga õnnetu.“
Fleur laskis oma käe vastu tema palavaid huuli seista.
„Kahju, Wilfrid.“
„Pole viga, kallis. Ma lähen.“
„Kuid homme tulete lõunale?“
Desert vastas ägedalt:
- ↑ Inglise kõnekäänd „läände minek“ (going west) tähendab suremist.
41
