„Tean, et olen enesearmastaja, eriti just nüüd.“
„See on ainult see üheteistkümnes baronet.“
„Jah; see on suur vastutus. Loodan ainult, et ta on sinu moodi.“
Michael libises silla äärde, tõmbas aerud sisse ja istus Fleuri kõrvale.
„On ta minu moodi, siis salgan ta maha. Aga pojad lähevad emasse.“
„Mina mõtlesin iseloomu. Nii hirmus tahaksin ma, et ta oleks lõbus ja püsiv ja et ta tunneks – elu on veel vaeva väärt.“
Michael vahtis üksisilmi tema huuli – need värisesid; tema palgeid, mis pealelõunasest päikesest pisut pruunid, ja viltu laskudes surus ta oma pale vastu Fleuri oma.
„Temast saab rõõmsameelne poisu, olen selles kindel.“
Fleur raputas pead.
„Ma ei tahaks, et ta oleks ahne ja isekas; see on minul veres, tead. Kuigi näen, et see on inetu, ometi ei või ma parata. Kuidas sa saad, et sina ei ole?“
Michael sasis vaba käega oma juukseid.
„Ega päike sulle liiga palav ole, ega, kullake?“
„Ei. Päris tõesti, Michael – kuidas?“
