loomu poolest nagu mõni peaproov. Pidi korraldama kokkupõrgete üksikasjad ja Soames pani peaasjalikult sellele rõhku, et silmas peetaks teatud ebaisiklikkust. Tema oli kindlasti selle tõsiasja avaldamise vastu, et Butterfieldi teade ja ka Eldersoni kiri on usaldatud isiklikult just temale. Teadaandes pidi tarvitatama sõnad „keegi juhatuseliige“. Mingis lähemas ei leidnud ta mõtet. Mis puutus seletustesse, siis neid pidid andma juhataja ja vanem juhatuseliige lord Fontenoy. Ta leidis aga, et juhatus pidas just teda ennast kohaseks asjale käiku andma. Ei keegi teine – öeldi – võivat anda asjale sedavõrt isiklikku jumet ja nõutavat usaldatavust; juhataja pidi ütlema sissejuhatuseks mõne sõna ja siis Soamesi poole pöörduma, et see asjast räägiks, mis tal teada. Eriti toonitas seda lord Fontenoy.
„Nüüd on teie käes kord, mr. Forsyte. Kui mitte teie, siis oleks Elderson veel praegu oma paigal. Algusest saadik ajasite teie talle hirmu peale ja mina soovisin, et te seda mitte poleks teinud. Kogu see kupatis on pagana tüütu! Tema oli väga osav mees ja meil on temast tingimata puudus. Meie uus mees pole tema kõrval midagi. Ja kuigi ta end mõne tuhan-
