dega laskis määrida, siis võttis ta seda ju sakslasilt.“
Vana lobasuu! Soames vastas teravalt:
„Ja see veerand miljonit, mis aktsionärid selle mõne tuhande tõttu kaotasid? Tühi puru, eks?“
„Noh, selle asemel oleks võinud ka kasu olla; esimesel aastal oli ju. Meie kõik kaotame mängus mõnikord.“
Soames laskis silmad näolt näole käia. Nemad ei pooldanud seda väljakutsuvat teguviisi, kuid enda vastu tundis ta kõigis, „vana Mont“ ehk ainuüksi välja arvatud, salajast viha. Nende näoilmed näisid ütlevat: „Enne teie tulekut ei sündinud juhatuses kunagi midagi selletaolist.“ Tema oli nende mõnulemist seganud ja sellepärast ei võinud nad teda kannatada. See oli ülekohtune hulk! Ta ütles kangekaelselt:
„Teie jätate selle minu hooleks, eks? Väga hea!“
Mis ta sellega mõtles või mõtles ta üldse midagi, seda ei teadnud ta isegi, aga isegi „vana lobasuu“ muutus peale seda tema vastu viisakamaks. Ometi lahkus ta juhatuse koosolekult, ilma et oleks omanud veel vähematki jõutundmust. Ja samuti sünniks
440
