midagi, mida nimetati pooluneks. Soames ei võinud mõelda, et Fleur peaks kannatama.
Õhtu venis pikkamisi mööda; päike vajus tuttavate puude taha; Soamesi käed, mis toetusid aknalauale, niiskusid kastest; rohu ja jõevee magus lõhn puutus tema haistmeid. Taevas oli kahvatanud ja hakkas hämarduma; paiguti ilmusid tähed. Tema oli siin juba kaua elanud, kogu Fleuri lapsepõlve – oma paremad eluaastad; ometi poleks see ta südant murdnud, kui ta oleks pidanud ta müüma. Tema süda oli ülal Londonis. Müüa? See tähendaks kabuhirmus põgeneda! Ei, ei! Selleni see ei lähe! Ta lahkus aknalt, keeras tuled põlema ja hakkas tuhat ja esimest korda oma pilte vaatlema. Fleuri abiellumisest saadik oli ta nii mõnegi hea ostu teinud, ilma et oleks oma raha pillanud moelemmikuile. Ka oli ta mõned pildid hästi müünud. Kui ta ei eksinud, siis olid selle galerii pildid oma seitsekümmend kuni sada tuhat naela väärt ja kasu tõttu, mis ta saanud juhuslikest müükidest, ei maksnud nad temal endal üle kahekümne viie tuhande – mitte halb tulemus oma lemmiktegevusest, lõbust rääkimata! Muidugi oleks võinud ta ka millegi muuga teotseda – liblikatega, päevapiltidega, arheoloogiaga või esiktrükki-
442