dega; mõne muu spordiga, mis nõuab samuti iseseisvat otsustusvõimet ja mille tulemusi võib koguda; kuid ta polnud kunagi kahetsenud, et oli omal ajal erialaks valinud just pildid. Oh ei! Rohkem oma raha eest näidata, rohkem au, rohkem kasu ja rohkem riski! See mõte ajas talle pisut hirmu peale; oli ta tõesti sellepärast piltidega teotsema hakanud, et nendega on rohkem mängus? Riskimine polnud talle kunagi meeldinud, vähemalt polnud ta seda kunagi senini tähele pannud. Või oli ehk „ebateadlikul“ siin oma osa? Äkki võttis ta istet ja sulges silmad. Veel kord proovida; väga lõbus tundmus täna hommikul – „kõige peale käega lüüa“; kunagi varem pole tal seda mäletatavasti olnud! Alati oli pidanud ta muretsema, nagu kinnitaks see teda oodatava halvema vastu; kuid mured kurnasid, kurnasid kahtlemata. Tuled surnuks keerata! Raamatus seisis ju – peab enda lõdvendama. Nõnda sünges, hämaralises toas, ainult tähesära mitmest aknast – loor üle tõelikkuse – istus Soames oma pehmel tugitoolil üsna vaikselt. Nõrgalt sumisevad sõnad „paksemaks, ikka paksemaks“ tulid ta liikuvailt huulilt. „Ei, ei,“ mõtles ta, „see pole õige!“ Ja jällegi algas sumin uuesti. Sõrmeotsad
