Michael võttis naise käe.
„Ka mina ei tahtnud, jumal teab seda!“ ütles ta.
„Ta pole sulle kirjutanud, ega?“
„Ei.“
„Noh, ma arvan, nüüd võiks ta sellest juba üle olla. Miski ei kesta igavesti.“
Michael surus Fleuri käe omale vastu palet.
„Mina kestan, kahjuks,“ ütles ta.
Käsi lipsas mehele suu peale.
„Tervita isa ja ütle talle, et ma tulen teeks alla. Oo! Mul on kuum!“
Michael viivitas silmapilgu ja läks siis välja. Pagan võtku seda kuumust, mis teda nõnda erutab!
Ta leidis Soamesi valge ahvi ees seismas.
„Kui oleksin teieks, siis võtaksin ta maha, kuni kõik möödas,“ ütles ta.
„Miks, sir?“ küsis Michael üllatatult.
Soames kortsutas kulmu.
„Need silmad!“
Michael astus pildi juurde. Jah! Sel loomal olid silmad, mis taga kiusasid!
„Aga ometi on ta nii hea teos, sir.“
Soames nokutas pead.
„Kunstiliselt, jah. Kuid niisugusel ajal ei või küllalt ettevaatlik olla nende asjade valikuga, mida ta alatasa näeb.“
