„Öeldakse, sõda tapnud tundmuse,“ lausus Soames äkki: „On see nii?“
„Teatud sihis, jah, sir. Me nautisime niipalju tõelikkust, et me teda enam ei vaja.“
„Ma ei mõista teid.“
„Arvan, et ainult tõelikkus paneb tõelikult tundma. Kui kinnitada, et tõelikkust ei ole, siis pole vaja ka tunda. Teatud määrani on nõnda hirmus hea.“
„Ah!“ ütles Soames. „Fleuri ema tuleb homme hommikul siia, et jääda. P. P. R. S-i koosolek on pool kolm. Head ööd!“
Akna all seistes vaatles Michael, kuidas taevas muutus mustaks platsi kohal. Mõned leiged tibad langesid väljasirutatud käele. Kass hiilis laternaposti alt mööda ja kadus varju, mis paistis metsikult kottpimedana.
Imelik küsimus – see „vana Forsyte“ oma tundmuse suhtes; imelik, et tema seda pidi küsima! „Teatud määrani! Aga kas me kõik sellest määrast üle ei astu?“ mõtles Michael. Vaata Wilfridi ja teda ennast – peale sõda oli peetud pühaduse rüvetuseks arvamist, nagu võiks peale söögi ja joogi veel millelgi tähendust olla, sest homme on surm; isegi Nazingi ja Masteri taolised mehed, kes polnud kunagi sõjas olnud, tundsid sest ajast saadik samuti. Nojah,
