Wilfridil oli tundmus kõri kallale kippunud, temale endale surmahirmu peale ajanud ja tema oleks võinud kihla vedada, et – peale mõne üksiku siin-seal, kel soontes vere asemel vesi – kõigil oleks ta varem või hiljem elu kallale kippunud või hirmu nahka ajanud. Heameelega võtaks ta Fleuri valud ja eluriski enda kanda! Oli aga kõik tähtsuseta, miks pidi ta siis nõnda tundma?
Aknalt ära pöördunud, toetus ta vastu lakitud sohva tagupoolt ja vahtis kahe hiina teekasti vahelisele seinale. Kui hoolitsev selle „vanamehe“ poolt, et ta laskis valge ahvi maha võtta! See loom oli vägev – maailma meeleolu sümbol: tõekspidamised hävitatud, usk võimatu! Ja, pagan võtku, mitte ainult noortes, vaid ka vanad olid samas meeleolus! „Vana Forsyte“ või tema isegi poleks muidu kunagi valge ahvi silmis seda kohutavat tunnud; jah, ja tema oma isa, ja Elderson ning kõik muud. Noor ja vana – ei mingit tõelikku usku millessegi! Ja ometi – Michaelis ärkas äkki mingisugune mässav tundmus, nagu tõuseks kari põldpüüsid vurinal lendu. Sel oli ju ometi tähendus, et mõnel isikul või põhimõttel väljaspool sind ennast oli rohkem väärtust kui sinul endal – sel oli tähendust! Seega polnud siis tund-
458
