„Nägin parajasti und.“ Michael tundis, kuidas tema käest kinni haarati, ja märkas teatud vihaga, et Fleuri näos peegeldus hirm. Neetud põrguilm!
„Kus on Ting?“
Nurgas koera ei olnud.
„Voodi all, arvan ma! Tahad teda üles!“
„Ei. Las ta olla; tema vihkab kõue.“
Fleur surus oma pea mehe käsivarrele ja see ulatas käe ümber pea tema kõrva peale.
„Ma pole kõue kunagi väga armastanud,“ ütles Fleur, „ja nüüd – nüüd teeb ta valu.“
Ülal tema juuste kohal allus Michaeli nägu valdava õrnuse valangule. Uue raksatuse juures, mis näis just nende pea kohal olevat, peitis Fleur oma näo mehe rinnale ja voodiserval istudes surus see kõvasti teda vastu ennast.
„Tahaksin, et see oleks juba möödas,“ sosistasid Fleuri huuled lämmatatult.
„Varsti, varsti; see tuli nii äkki.“ Kuid Michael teadis, et Fleur ei mõtelnud kõue.
„Kui ma sellest pääsen, olen ma sinu vastu kohe hoopis teine, Michael.“
Hirm oli selletaoliste elusündmuste harilik kaaslane, kuid sõnad „kui ma sellest pääsen“ lõikasid Michaelile südamesse. Uskumata, et nii noor ja ilus olevus pidi vähe-
460
