matki hirmu tundma hävinemise pärast; uskumata valus, et just Fleur pidi seda tundma. Ta polnud kunagi seda aimanud. Fleur oli tänini nii rahulik olnud, oli kõik nii mõistetavalt ja loomulikult võtnud.
„Jäta see,“ ütles Michael, „muidugi pääsed sa.“
„Ma kardan.“
Kõla oli nõrk ja lämmatatud, kuid sõnad tabasid hirmsasti. Loodus istutas hirmu sellesse nooresse naisesse, keda ta nii armastas! Loodusejõud oma halastamatu müraga selle vaese, väikese peakohal!
„Kullake, sa langed oma poolunne ja ei tea oma ümbrusest midagi ning varsti oled jällegi värske ja rõõmus.“
Fleur vabastas oma käed.
„Mitte, kui see pole temale hea. Kas on?“
„Mina arvan, et on, mu kallis; ma kuulan järele. Mis paneb sind siis arvama – –?“
„Ainult, et see pole ju loomulik. Mina tahaksin seda teha nagu kord ja kohus. Hoia kõvasti mu kätt, Michael. Mina – mina ei taha ometi lollike olla. Oo! Keegi koputab – mine ja vaata.“
Michael praotas ukse. Soames oli seal – ebaharilik – sinises öökuues ja helepunaseis tuhvleis!
