Michael laskis pilgu uuesti üle juhatuseliikmete nägude käia. Ainult üks neist avaldas erutust; see oli varjatud taskurätikuga. Nina nuuskamise kõla lõpetas vaikuse. Kaks aktsionäri kargas korraga jalule – üks neist Michaeli naaber paremal käel.
„Mr. Sawdry,“ ütles juhataja ja teine aktsionär istus uuesti.
Kõlavalt oma kurku puhastades pöördus Michaeli naaber oma jõhkra punase näoga Soamesi poole.
„Mina sooviksin teada, sir, miks ei informeerinud teie kohe juhatust, kui te sellest esimest korda kuulsite?“
Soames kerkis pisut.
„Oletan, et märkate, niisugune süüdistus, kui ta pole tõestatud, annab põhjust kriminaalseks vastutuseks.“
„Ei; see oleks olnud lubatud.“
„Juhatuseliikmete vahel, võib olla; aga iga juhuslik teade väljaspool oleks meid vastutavaks teinud. Siin seisis lihtsalt sõna sõna vastu.“
„Ehk avaldab sir Lawrence Mont oma arvamist selle kohta?“
Michaeli süda hakkas peksma. Tema isa seisev kuju avaldas elavat mõju.
