„Te peate meeles pidama, sir,“ ütles ta, „et mr. Elderson oli mitu aastat meie üldise usalduse osaliseks; tema oli džentlmen ja minule isiklikult vana koolivend ja seltsimeheliku usalduse tõttu panin ma rohkem rõhku tema sõnale, samal ajal aga asja silmas pidades.“
„Oo!“ ütles Michaeli naaber. „Mis ütleb juhataja selle kohta, et teda hoiti teadmatuses?“
„Meie kõik olime oma kaasdirektorite teguviisiga selles hellas asjas täiesti rahuldatud. Ehk olete nii lahked ja võtate arvesse, et ülekohus selles asjas oli juba sündinud, mispärast polnud mingit põhjust üle peakaela talitamiseks.“
Michael nägi oma naabri kaela punasemaks muutuvat.
„Mina pole sellega nõus,“ ütles ta. „Oodata ja silmas pidada! Me oleksime võinud selle vahekasu temalt välja pigistada, kui oleks kohe käsi külge pandud.“ Ja ta istus.
Ta polnud jõudnud seda veel õieti teha, kui juba tõusis see aktsionär, kes oli ennist sõnata jäänud.
„Mr. Botterill,“ ütles juhataja.
Michael nägi kõhna ja kitsast pead, kahte õõnsust karvases kaelas ja pisut
474
