„See on tõsine asi, mu härrad. Panen ette, et juhatus lahkuks ja meie võiksime asja omakeskis arutada.“
„Mina toetan seda,“ ütles hääl Michaeli paremalt.
Silmitsedes juhatusliikmete nägusid Michael märkas äratundmise välgatust laua otsas istuval üksikul näol ja irvitas talle tervituseks.
Juhataja kõneles.
„Kui see on teie soov, mu härrad, siis oleme meie heal meelel teiega nõus. Palun neid käed tõsta, kes on ettepaneku poolt.“
Kõik käed tõusid üles, peale Michaeli ja kahe naise omade, kel polnud kõneluse tõttu aega juhataja palvet kuulda; lisaks jättis veel oma käe tõstmata keegi aktsionär just Michaeli ees, olles liikumatu nagu koolnu.
„Vastu võetud,“ ütles juhataja ja tõusis istmelt.
Michael nägi oma isa naeratavat ja „vana Forsyte'iga“ kõnelevat, kui ka nemad üheskoos tõusid. Kõik direktorid läksid ja uks langes nende järel kinni.
„Mis ka sünnib,“ mõtles Michael, „igatahes pean mina suu pidama, muidu tõmban endale veel midagi kaela.“
476
