vimmas selga, nagu kuulaks mõni arst kopsusid.
„Teie sõnadest, sir,“ ütles ta, „teen järelduse, et need kaks direktorit esitavad kogu juhatuse seisukoha ja et juhatus oli nõus laskma kahtlustatud isikut peadirektori kohale edasi jääma. Härra teie äärmisel pahemal – mr. Forsyte, arvan ma – rääkis juhuslikust sündmusest. Vastasel korral oleksime ikka veel selle ebaausa isiku võimuses. Selle asja sümptomid teevad rahutuks. Näib, nagu oleks valitsenud liigne usaldus; hiljutine selletaoline näide on meil alles kõigil värskelt meeles. Välismaade kinnituspolitika oli nähtavasti algatatud sama peadirektori poolt oma isiklikkudes huvides. Meie saime selle tõttu rasket kahju. Meil aktsionäridel kerkib loomulikult küsimus, kas istuvad juhatuses, kes usaldas niisugust isikut isegi peale seda, kus tõusid tema kohta kahtlused, õiged mehed selle mõjuva ettevõtte juhtimiseks.“
Selle kõne tõttu muutus Michaelil üsna palavaks. „Vanal Forsyte'il oli õigus,“ mõtles ta; „lõpuks on nendega ometi läbi.“
Äkki kostis krägin tema pahemalt käelt.
„Mr. Tolby,“ ütles juhataja.
