sünnib valitud usaldusmeeste kaudu; olgu see hea või halb, aga nõnda see on. Kedagi peate teie usaldama. Noh, mis aga puutub praegusse juhtumusse, siis pole meil tänini mingit põhjust olnud oma juhatust mitte usaldada; ja niipalju kui mina mõistan, polnud juhatusel ka vähematki põhjust oma asjaajajas direktoris kahelda. Mina arvan, et on liig kindlat ettepanekut teha umbusalduseks; mulle näib soovitavana juhatust tagasi kutsuda ja kuulata, missuguseid kindlustusi tema mõtleb meile anda, et selletaolised asjad tulevikus enam ei korduks.“
Heakskiitvad hääled vastuseks sellele tagasihoidlikule kõnele olid nii segased, et Michael nende mõttest aru ei saanud. Järgneva kõnega polnud aga lugu sugugi nõnda. Selle pidas keegi aktsionär paremalt servalt; tal olid punakad juuksed, heledad ripsmed, pügatud vurrud ja tuuldunud näokarv.
„Minul ei ole midagi selle vastu, et juhatus sisse kutsutakse,“ ütles ta kaunis pilkaval häälel, „ja et umbusaldust temale ta juuresolekul avaldatakse. On olemas küsimus, mida senini veel ükski pole puudutanud, nimelt: kui me juhatuse välja viskame, mil määral võime meie ta siis saadud kahjus vastutavaks teha. Asi pole üsna selge, kuid
