meil on küllalt lootust mängu võita, kui me selle peale välja läheme. Jätame meie aga juhatuse paigale, siis ei või me temalt midagi nõuda, isegi siis mitte, kui seda tahaksime.“
Selle kõne mõju oli kõigi teiste kõnede omast hoopis erinev. Temale järgnes vaikus, nagu oleks lõpuks ometi midagi tähtsat öeldud. Michael vahtis mr. Tolbyle otsa. Tüseda mehe ümmarikud, heledad ja kaunis pungis silmad olid haruldaselt mõtlikud. „Lõhi peaks sedamoodi jõllitama,“ mõtles Michael, „kui ta mõnda kärbest näeb.“ Äkki tõusis mr. Tolby püsti.
„Hea küll,“ ütles ta, „laseme nad sisse tulla!“
„Jah,“ lausus surnud aktsionär. Vasturääkijaid ei olnud.
Michael nägi kedagi tõusvat ja kõrgendikule astuvat.
„Teatage ajakirjandusele!“ ütles mr. Tolby.
Kolmeteistkümnes peatükk.
Kui uks oli direktorite järel kinni langenud, läks Soames akna alla, võimalikult kaugele enne koosolekut söödud lõunaootest.
482
