seta oleks ärritanud. Praegusel silmapilgul oli mees eriliselt meeldiv. Kätega põlvi hoides, kõrvad peast eemal, silmad truudusest Hugo vastu klaasised ja ise sealjuures irooniline, kuulas ta seda avamängu niisuguse hoolega, et Fleuris tekkis otse imetlus. Tükk pidi tõesti „huvitav“ olema – Fleur aga langes välimise vaatlemise ja sisemise kaalumise seisukorda, mis oli tänapäev temaga harilik nähtus. Seal teisel pool istus L.S.D., suur näitekirjanik; Fleur polnud temaga tuttav – veel mitte. Ta paistis üsna hirmuäratavana – juuksed seisid tal nii otse püsti. Ja Fleuri silm hakkas teda kujutlema oma vaskpõrandal mõne hiina pildi vastas. Ning seal – jah! Gurdon Minho! Kujutleda, et tema on ilmunud millelegi nii moodsale! Tema profiil oli tõesti nagu roomalik – pärit Aureliuse ajajärgust! Sellelt muinsuselt edasi liikudes, ühes mõnusa mõttega, et homme samal ajal on ta ehk juba selle oma kogule omandanud, sorteeris ta kogu hulga nägu näolt, sest ta ei tahtnud vahele jätta ühtegi tähtsamat.
„Mööbel“ oli äkki seisma jäänud.
„Huvitav!“ ütles kellegi hääl üle Fleuri õla. Aubrey Greene! Oma valkjate, üle pea kammitud siidjuuste ja rohekate silmadega pet-
