„Mida te õieti minult soovite?“
„Oo! Ei, jätke see! Peaks uuesti otsast peale hakkama. Pealegi, reedest saadik olen ma järele mõelnud. Ma ei soovi midagi, Fleur, ainult teie õnnistus ja käsi. Andke ta mulle! Noh!“
Fleur pani käe selja taha. See oli liiga alandav! Noormees pidas teda külmavereliseks, kogujaks kassikeseks, kes hiiri püüdis ja nendega mängis, ilma et oleks tahtnud süüa!
„Teie arvate, et mina olen jääst,“ ütles ta ja tema hambad puutusid ülemist huult. „Aga ma ei ole ju!“
Desert vaatas talle otsa, silmis sügav õnnetus. „Ma ei mõelnud teie uhkust riivata,“ ütles ta. „Jätame see, Fleur! Sel pole mõtet!“
Fleur pöördus ja kiindus silmega Eeva kujju – tujukas, muretu, ahne naine, kes nuusutas lillelõhna külluseni. Ja miks mitte muretu olla, võtta kõik, mis teele satub? Ilmas pole nii palju armastust, et võiks temast mööda minna maitsmata, noppimata. Põgeneda! Minna idasse! Muidugi, midagi selletaolist ekstravagantset ei suutnud tema, Fleur, mitte. Aga võib olla… Mis tähendus oli sellel? … See või teine mees, kui kumbagi tõesti ei armasta! 78
