Oma langetatud, valgete, mustaripsmeliste laugude alt silmitses ta mehe näoilmet ja seda, et ta püsis vaiksemana kui raidkuju. Ja äkki ütles ta: „Olete narr, kui lähete. Oodake!“ Ja ilma ainsagi sõnata või pilguta läks ta minema, jättes noormehe hingetuna ahne Eeva ette.
Kuues peatükk.
Nõnda segases meeles ära minnes astus Fleur kellelegi liigatuttavale peaaegu varvastele, kes seisis nagu sünges mures ühe Alma Tadema ees, nagu mõtleks ta turuhindade muutlikkuse üle järele.
„Isa! Sina linnas? Tule kaasa einele, ma pean koju ruttama.“
Ta võttis isal käe alt kinni ja „Eeva“ ning tema vahele asudes viis ta tema minema, mõeldes: „Nägi ta meid? Võis ta meid näha?“
„On sul küllalt riideid ümber?“ lausus Soames.
„Küllalt!“
„Seda ütlevad naised alati. Idatuul ja kael sul nii paljas! Noh, ma ei tea.“
„Ei, isa, aga mina tean.“
79