peaks magama trepikojas. Sissemurdmistel pole lõppu. Sinu tädil varastati uksenui.“
„Saja uksenuia pärastki ei loobuks ma Tingist.“
„Ühel ilusal päeval varastatakse ta sul ära – see tõug on moes.“
Fleur avas välisukse. „Oo!“ ütles ta, „Bart on juba siin!“
Läikiv kübar seisis Soamesi kingitud marmorkapil, mis pidi varjama mantleid ja koid eemale hoidma. Soames pani oma kübara teise kõrvale ja vaatles neid. Nad olid üsna sarnased – suured, kõrged, läikivad ja sama nimi sees. Ta oli tagasi pööranud „torukübara“ moe juurde üldise ja söestreigi äpardumise järel 1921. a., sest loomusund ütles talle, et revolutsioon on nüüd pikemaks ajaks usalduse kaotanud.
„Mis puutub sellesse,“ ütles ta roosat pakki taskust võttes, „siis ei tea ma, mis sa temaga peale hakkad, aga siin ta on.“
See oli haruldaselt lõigatud ja värvitud opaal tillukeste briljantide ringis.
„Oo!“ hüüdis Fleur. „Kui vaimustavalt kena!“
„Laineil hälliv Venus või midagi selletaolist,“ lausus Soames. „Haruldane. Ta vajab tugevat valgust.“ 82
