„Kui kena! Ma panen ta kohe ette.“
Venus! Kui isa oleks teadnud! Ta langes isale kaela, et oma segadust varjata. Oma harilikus rahus võttis Soames vastu tütre palge puutumise oma siledaksaetud põsel. Milleks oma tundmusi väljendada, kui nad mõlemad teadsid, et tema omad olid Fleuri omadega võrreldes kahekordsed.
„Pane ta ette,“ ütles isa, „ja näita siis!“
Lakitud raamiga peegli ees kinnitas Fleur kingi kaela. „Tore! Tänan sind, mu kallis! Jah, sinu kaelaside on otse. See valge serv meeldib mulle. Seda peaksid sa alati mustaga kandma. Lähme nüüd!“
Ja ta vedas isa oma hiina tuppa. See oli tühi.
„Bart on vististi Michaeliga ülal, räägib oma uuest raamatust.“
„Tema eas veel kirjutada?“ ütles Soames.
„Noh, taadike, ta on sinust aasta noorem.“
„Mina ei kirjuta. Pole nii hull. Jälle mõned moodsad sõbrad?“
Ainult üks – Gurdon Minho, romanist.“
„Mõni uuest koolist?“
„Mitte, isa! Sa oled ju vististi Gurdon Minhost kuulnud – ta on ju igivana.“
„Minule on nad kõik ühesugused,“ lausus Soames. „Ollakse temast heas arvamises?“ 83
