mõlemal riigil ühised on, toimetawad seaduse-andmist delegatsionid, kes parlamentide poolt aastaks ajaks walitakse. Niihästi Austria kui ka Ungari delegatsionis on 60 liiget, 20 ülem- ja 40 alam-koja poolt. Delegatsionid kutsutakse iga aasta keisri poolt kokku, wahel Wienisse, wahel Budapestisse. Oma eestseisuse waliwad nad enestele ise. Koosolekuid peawad nad lahus; omad otsused annawad nad üksteisele kirjalikult teada. Ei suuda nad lahus nõuu pidades kokku leppida, siis wõiwad nad häälteandmise ühisel koosolekul ette wõtta. Otsust annab siis koosolejate lihtne enamus. Pääle muu on igal delegatsionil õigus ühistele ministritele arupärimisi ette panna ja kommisjonisi nimetada, kelle ees ministrid seletust peawad andma. Edasi on delegatsionidel õigus ministrite pääle kaebtust tõsta ja nende asja harutamiseks iseäralist kohut seada. Delegatsionid ei wõi kokku jääda, kui Austrias wõi Ungaris uued parlamendi-walimised ette wõetakse. Iga parlament walib ise oma delegatsioni, ja wana parlamendiga kaob ka wana delegatsion. — Austria parlamendil (Reichrat’il) on kaks kogu: a) herradekoda ja b) saadikute-kogu. Herradekoja liikmeteks on: 1) täisealised keisrikoja printsid, 2) tähtsate aadelisugukondade päämehed, 3) pääpiiskopid ja würstpiiskopid ning 4) riigipää poolt eluajaks nimetatud mehed, kelle arw (1907. a. wäljakuulutatud põhjusseaduse järel) alla 150 ja üle 180 ei tohi olla. Saadikutekogu, kellel 516 liiget on, walitakse rahwa poolt. Hääleõigus on (1907. a. seaduse järele) igal meestesoost Austria kodanikul, kes wähemalt 25 aastat wana on ja omal kohal wähemalt üks aasta enne walimist on elanud. Walimisekonnad on nii määratud, et rahwuste wahel wõitlust ei tule: Igal rahwusel on oma osa saadikukohtasid kindel. Muudatust wõib ses asjas ainult saadikutekogu koosolek ette wõtta, millest wähemalt kaks-kolmandikku liikmeid osa wõtawad, see on, kui sakslased sellega nõuus on. Walimisekonnad ei ole ühesuurused. Sakslastel on nemad wähemad kui tshehlastel ja poolakatel jälle wähemad kui rutenlastel. Nii ei ole walimise õigus päris ühesugune: sakslasel on rohkem õigust kui slaawlasel, ja slaawlastest on jälle „wanema haridusega“ rahwuste liikmetel rohkem õigust kui uoorema. Parlament on kõige päält seaduste andja. Nagu mujal, nii pandakse need ka Austrias enamisti ministrite poolt ette, aga ka parlamendi liikmed wõiwad neid ette panna. Ministeriumi wõim on Austrias selle poolest suurem, et ta sel ajal kui parlament koos ei ole, hädaseadusi wõib anda, mis parlament pärast, kui ta kokku astub, tühjaks wõib tunnistada. Walitsus on seda, hädaseaduste andmise õigust õige sagedasti tarwitanud, sest parlamendi koosolekute waheajad, mis keisri
