tema kuulsate tegude järele. Kõige pealt tahtis ta Kuurlasi oma alla heita. Kui Darno sellest sõnumid sai, kutsus ta oma rahwa kokku ja rääkis neile: Waadake, mu armsad alamad, üks tugew waenlane, kellel suur ja hea sõjawägi ja lõpmata palju wara ja rikkust on, tahab meie wastu sõdima tulla. Minu arwamine on see, et meie mitte talle wastu ei lähe ega awalist taplust ei alga, waid et meie teda nälja läbi ära wäsitame ja wälja ajame. See ei tee meile kulu ning nälginud waenlast wõime pärast kergelt ära wõita. See on meile igapidi parem kui omalt poolt näljaga talle wastu paneme ja mitte sõjariistadega. Ja missugused sõjariistad oleksiwad ka terawamad, kui meie neile toitu ei anna? Näljast sigib päris katk, mis mehed maha wõtab, ja niisugune nälg on hirmus. Mis aitab see kõik, kui ühel ka nii suur ja uhke malewa on, kui tal aga seda ei ole, millest elada wõib! Just sel wiisil wõitleme meie tugewamalt kui kõige parema malewaga waenlaste wastu, kui meie wagusi jääme. Nõnda wõidame meie waenlased ilma werewalamata, rahuga ära, ja kas see ei oleks mitte ilus ja kaunis? Sel wiisil ei ole meil kahju karta ning oleme ikka julged. Mina ütlen, istume meie ise rahulikult kodus ja saadame nälja oma eest wälja tapluswäljale. Kui see ei peaks aitama, noh, siis on meil ka ikka weel aega küllalt mees mehe wastu sõdima minna, ja meie tasu on see, et meil siis nälja läbi nõrgaks jäänud wastastega tegemist on, kelle ärawõitmine mitte raske ei wõi olla. Läheme sellepärast oma linnadesse eest ära, teeme need weel kindlamaks ja laastame ise maa ümbert ringi paljaks. Siis ei wõi waenlased kaua maale jääda 51).
