Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/112

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


wõis wõita, oli oma. Neist siginesiwad merekuningad, kes ialgi „tahmaste palkide all ei maganud.“ Ühel niisugusel merekuningal oli Jüti maal oma riik, wõitis Rootsi kuninga Eysteini ära ja sai mõneks ajaks Sigtuna kuningaks.


II. Eestlaste tähtsus wäljaspool kodurada.

47. Gootide seas.

Neljandamal aasta sajal 70) wõitis kord wägew Gooti riigi põhjendaja

a. Hermanrich mitme teise rahwa seas ka Eestlased ära, aga tema walitsus nende üle ei kestnud kaua. Hunnid wõitsiwad Hermanrichi warsti selle järele ära ning sellest ajast saadik ei kuule meie enam mitu aega, et Eestlasad wõeraste kuningate all oleksiwad olnud. Daani kuningas Harald kutsus nad kord enesele Rootslaste wastu sõdides appi, aga saiwad Rootslastest tagasi löödud.

5. aastasajal on nad wistist oma enese walitsuse all tähtsaks rahwaks tõusnud, et selle aja kõige wägewam walitseja nende sõbruse pakkumist rõemuga wastu wõttis. Aastal 493 saatsiwad Eestlased oma saadikud wägewa Rooma keisri

b. Theodorich suure juurde. Saadikud wiisiwad keisrile Eestlaste terwitusi, õnnesoowisi ja merewaiku kingituseks. Theodorich wõttis nad ülisuure lahkusega wastu, andis neile toreda pidusöögi ning tänas neid