Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/134

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


wastu. Ära minnes saiwad wõerad luba tagasi tulla ja ka oma sõpru ühes tuua. Wisbi linnas rääkisiwad Liiwi rannaskäijad oma leidusest ja kiitsiwad head kauba õnne, nii et suur hulk Lübeki, Hamburgi ja Wisbi kaupmehi nende teisest reisist osa wõttis. Neid kõiki wõtsiwad Liiwlased Düüna kaldal kui sõpru lahkeste wastu. Seal wõisiwad nad oma laubad suure kasuga ära wahetada ja nad hoidsiwad endid wäga selle eest, et Liiwlaste wihastamisega ise oma õnne ära ei riku. Liiwlased ei tahtnud Bremeni kaupmeeste rahasid wastu wõtta, sest et nad neid ei tunnud, kirjutab Nyenstädt oma ajaraamatus. Üks waene sant pakkus Saksa kaupmehele noa, kübaralindi ja paari nööpnõela eest mune. Kui see sellega rahul ei olnud, wõttis sant põuest kaks halli looma nahka, mis hõbedaga ära oliwad ehitatud. Neid wõtsiwad Sakslased suure hea meelega wastu, et Liiwi raha tundma õppida. Siis wõtsiwad nad ühe noore Liiwi mehe enestega ühes Saksamaale, kus ta nende keelt tundma õppis, ristiusku heitis ja tagasi tulles neile tõlgiks ning Liiwi keele õpetajaks oli. Iga aasta tuliwad nad nüüd tagasi ja iga aastaga läks nende kauplemine weel elawamaks. Wiimaks ehitasiwad nad Düüna jõe kaldale Üksküla lähedale kingu peale suure puumaja iseenese ja oma kaupade jaoks.

Sõnum uue maa leidmisest oli ka Bremeni peapiiskopi Hartwichi kõrwu ulatnud. Tema märkas kohe, et neist paganatest ta kirikule hulk liikmeid juurde wõiks saada. Sellepärast andis ta paawstile Aleksander III. teada, mis head ta lootis. See käskis ka kohe üht tublit preestrit Liiwimaale paganaid ristiusule