Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/138

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


selja puhtaks pühkida ja katset teist korda ette wõtta. Munk palus suure healega Jumalat ja lõi risti ette. Hobune astus jälle elujalaga üle oda ja Dietrichi elu oli peastetud. Siit läks ta ära Eestlaste sekka Eestimaale, kus sel ajal Jaanipäewal 1192 päikese warjutus oli. Eestlased pidasiwad teda nõiaks, kes päikse ära sööwat ning tahtsiwad teda ära tappa. Suure hädaga reisis ta Liiwlaste juurde tagasi, kes teda jumalate otsuse järele rohkem usaldama hakkasiwad. Nüüd elas ta Liiwi wanema Kaupo juures, kes raskete haawade pärast rängas haiguses maas oli. Munk tampis talle metsarohtusid rohuks kokku, ilma et ise oleks nende parandawat wäge tunnud. Kaupo haawad paranesiwad, ta pidas seda munga imetööks, heitis tänulise meele pärast risti usku ja jäi eluotsani ristiusule ja ta wäljalautajatele truuks abimeheks. Ka üks teine Toreida Liiwlane laskis ennast surma woodil ristida. Tema hinge olla üks ristiinimene 7 penikoorma kaugusest näinud inglitest taewa kantawat.

Wahe ajal oli Meinhard juba sellest kõnelenud, et Breemeni peapiiskop Liiwlased oma walitsuse alla wõtwat ning hakkas neilt kümnese maksusid nõudma. See sünnitas suurt pahandust. Ristitud Liiwlased taganesiwad ristiusust ära ning ähwardasiwad piiskopi elu wõtta, kui see nende õigustesse julgeks puutuda. Meinhard ei leidnud muud nõuu, kui Saksamaalt abi otsima minna. Sellest plaanist saiwad Liiwlased aru ja palusiwad teda Liiwimaale jääda. Ta saatis Saksa kaupmehed kuni Düüna jõe suhu, kes talle abi tõotasiwad tuua, ning tuli siis tagasi, nagu oleks ta Liiwlaste palwet kuulda wõtnud. Kodus wõtawad paga-