nad teda aga hirmsa pilkamisega wastu, küsiwad ta käest: „Tere rabi, kui palju maksab Gootlandis sool ja wammuse riie?“ ning ähwardasiwad teda surmaga. Waewalt peasis ta oma lossi. Üksi kõigist maha jäetud, ei wõinud ta kaua oma weikse salgaga julge olla. Sellepärast wõttis ta nõuuks Eestimaale põgeneda, kust ta kaupmeeste seltsis Gootlandi saarele lootis saada. Liiwlased märkasiwad ta nõuu ja tahtsiwad teda reisipeal Eestimaale ära tappa. Aga üks Treideni Liiwlane, Anno, teatas piiskopile ära, mis nõuu Liiwlastel tema wastu olla peetud. Meinhard jäi kantsi; ta ei peasenud maalt wälja. Aga ta saatis munga Dietrichi Rooma paawstile teatama, kui kardetaw ta olek, ja abi paluma. Ka tema maalt wälja peasemine oli raske. Ta pani preestri ehte ümber, istus hobuse selga, ning läks raamat ja pühitsemise wesi käes reisi peale. Wasta tulejatele ja küsijatele wastas ta, et ta haige juurde minewat. Sel wiisil peasis ta Liiwimaalt minema. Paawst käskis kõiki, kes juba ristitud on, ristiusus pidada, kui mitte muul wiisil, siis wägiwallaga ning tõotas neile kõikide pattude andeksandmist, kes risti all Liiwimaale risti sõtta lähewad. Seega oli werine sõda maa pärisrahwa wastu kuulutatud. Meinhard oli wahe ajal Rootsimaa hertsogiga ennast ühendanud ning Kuuramaale sõtta tahtnud minna. Torm ajas aga nende laewad Wirumaa randa. Rootslased riisusiwad rahwa käest maksusid ja ei nõudnud kellegilt ristiusku heitmist, mis Sakslasi wäga pahandas. Warsti pärast seda wiskas raske haigus piiskopi tõbewoodisse, kus ta weel Liiwlaste wanemaid enesega ära lepitas ja neid manitses ristiusku kalliks
