Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/141

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


wimaa paganate wastu ristisõtta lähewad. Nüüd kogus ta enesele sõjamehi ja tuli 1198 suure wäega Liiwimaale Holme kantsi ette. Siit saatis ta saadiku maale ja laskis Liiwlastelt küsida, kas nad ristiusku wastu tahawad wõtta ja kas need, kes seda wastu wõtnud, tõeste lubawad pidada. Liiwlased kostsiwad uhkelt, et nad ristiusku ei taha wastu wõtta ega ka pidada. Piiskopi mehed oliwad laewadega Riia paika maha jäänud, nii et ta siin midagi ei wõinud ära teha. Ta läks laewade juurde tagasi ning pidas seal oma meestega aru, mis teha tuleks. Riia wäe ligidale koguwad ka Liiwlased kokku ning lasewad piiskopilt küsida, miks ta sõjawäge ühes toonud. Piiskop wastab: Sellepärast, et teie risti usust pagana usu juurde, nagu koerad oma okse kallale, tagasi olete läinud. Liiwlased ütlesiwad: Seda süüdi wõime kergelt heaks teha, aga sina saada wägi kodu tagasi ja tule omastega rahulikult oma lossi. Ainult neid, kes usku wastu wõtnud, wõid sundida seda pidama, teisi meelita sõnadega wastu wõtma, mitte witsadega. Selle peale tehti rahu odade wahetamistega. Piiskop nõudis wanemate poegi oma kätte pandiks, et rahu kindel oleks, aga nad ei annud. Warsti peale selle oliwad mõned Sakslased, kes hobustele toitu otsima läinud, ära tapetud. Kui piiskop seda kuulda sai, saatis ta Liiwlastele nende odad tagasi, millega rahu lõpetatud oli. Kohe algas taplus. Liiwlased tuliwad hirmsa käraga Sakslaste wastu, aga saiwad põgenema aetud. Bertholdi hobune jooksis waenlaste sekka, kaks Liiwlast tunnewad ta ära, wõtawad kinni, kolmas, nimega Imant, pistab ta seljast odaga läbi ja teised kisuwad ta liikmete kaupa