Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/140

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


pidada ning enestele tema asemele jälle uut piiskoppi wastu wõtta. Ristitud Liiwlased leinasiwad teda taga ja kandsiwad ta kurwastusega hauda. Tema ei olnud ristiusu seemet tule ega mõõgaga, waid waga meelega ja armastusega wälja külwanud, mille wilja ta weel oma surmawoodil rõõmuga nägi. Waesed ei jäänud ta juures abita. Nagu Alnpeke 1) ütleb, olla ta ise kord näljas olnud, et wara kõik waestele jaganud. Siis aga leidnud ta oma warakastid korraga jälle täis.


60. Berthold, teine piiskop (1196—1198).

Kui Meinhardi surmasõnum Bremenisse oli jõudnud, walis peapiiskop Hartwich Lokkumi kloostri abti Bertholdi Hanoweri lähedalt uueks Liiwi piiskopiks. See peenikese kombetega ja kindla waimuga mees wõttis peapiiskopi järelandmata palwe peale kardetawa auu wastu ja läks hakatuses ilma sõjawäeta Liiwimaale, et Liiwlaste meelt tundma õppida. Kui ta Ükskülasse oli jõudnud, wõttis ta kõik kiriku omaduse enese kätte, kogus rahwa auusamad mehed nii hästi paganad kui ka ristiinimesed, oma juurde ja püüdis neid pidulise söögi ja joogiga enese poole meelitada, ning seletas neile siis, et ta nende eneste soowil surnud piiskopi asemele siia tulnud. Esiti tegiwad Liiwlased tema wastu lahked näod, aga warsti pidasiwad nad isekeskes nõu, kas teda kirikus ära põletada, surnuks lüia, ehk Düüna jões ära tuleks uputada. Kui Berthold seda kuulda sai, põgenes ta laewaga Saksamaale ja sealt Rooma, kus paawst kirja ühes andis, milles ta kõigile suurt hingeõnnistust tõotas, kes Lii-