Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/144

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


maale kõrgete waimulikkude ametite peale saiwad ning Dietrich ja Johannes, kes kui rüütlid Liiwlaste saatuse ahela külles tagusiwad. Tema ei tulnud mitte enam üksi ristiusku kuulutama, waid maad ära wõitma. Ta ei olnud mitte üksi preester, waid ka sõjamees, kes ühes käes Kristuse kuju, teises käes mõõka hoides Liiwimaale astus. Sellepärast nimetatakse teda ka mõõgaga apostliks. — Kui Albert kahe laewaga jõge mööda kuni Kirchholmi kantsini üles läks, tungisiwad Liiwlased kohe tema kallale, wõtsiwad teise laewa kinni, tapsiwad mehed ära riisusiwad Alberti piiskopi kuue ja auujärje ära. Piiskop peasis üle jäänud meestega kantsi, kus Liiwimaale jäänud Saksa kaupmehed seni ajani wangis olnud, ning sai siin ümber piiratud. Kantsis tõusis suur nälg ning täitis Sakslased surma hirmuga. Seal leiti maad ümber kaewades maa sest palju wilja. Waheajal hakkasiwad waenlased, kes kaugemale Düüna jõkke maha jäänud, Liiwlastele iga wiisi kahju tegema, rüüstasiwad maal, süütasiwad kõik nende majad ja wilja põllud põlema jne. Sell wiisil oliwad Liiwlased sunnitud rahu tegema. Aga Albert ei uskunud nende tõotusi mitte. Ta kutsus tähtsamad rahwa wanemad oma juurde pidule ja laskis neid wäga sõbralikult söögi ja joogiga wastu wõtta. Söögi järele räägiti rahupidamisest ja Albert nõudis pantisid. Liiwi wanemad ei tahtnud niisugusest kaubast midagi teada, ning seadsiwad ära tulema. Aga seal nägiwad nad oma kõige suuremaks ehmatuseks, et maja, kus sees nad oliwad, sõjameestest sisse oli piiratud. Iga ukse peal seisiwad neil sõjamehed ees. Et neid muidu lahti ei lastud, andsiwad nad