ordule truuks ning sõdisiwad nendega ühes Kuurlaste wastu, kes 1210 Riia linna ära tahtsiwad wõita. Kuurlased oliwad suure laewa wäega linna alla tulnud ning sõdisiwad wäga wapraste. Kui üks Kuurlane nõnda raskeste haawatud sai et, ta maha langes, siis raius naaber ta pea otsast ära. Linnal oli suur kitsik käes. Õnneks ei olnud Liiwlased neile appi julgenud tulla ning Wenelased ja Littawid ei jõudnud ka nii ruttu Riia alla. Wahe ajal oliwad Sakslased linna ümber terawaid kolmenurgalesi raudnaelu maha pannud ning Toreida Liiwlased Kaupoga neile appi jõudnud, nii et Kuurlased kahjuga pidiwad taganema.
73. Eestlaste wõit Ümera jõel.
Sakslased nägiwad ära, et asi wäga tõsiseks ja kardetawaks wõib minna, kui waenlased ühel nõul nende wastu tulewad. Ehk piiskop küll Saksamaalt hulga wäge selle juurde oli toonud, siiski oli kõige pealt tarwis seda kardetawat ühendust waenlaste wahel lõhkuda. Ta saatis kohe rüütli Rudolf von Feeriko hulga meestega Polotski kuninga Wladimiriga rahu tegema, kes ka waenlaste nõusse oli heitnud. Kui piiskopi saadik Rudolf omastega Wõnnu linna ligidale jõudis, leidis ta linna Eestlastest ümber piiratud. Ta peasis weel suure waewaga linna. Eestlased wedasiwad hulga puid kokku, paniwad tule otsa, et kantsi ära põletada, tõiwad metsast suured puud kõige juurtega wälja, sõdisiwad nende warjust tuld ja suitsu kantsi ajades. Kolm päewa oliwad nad juba linna all sõdinud ja oleksiwad ta wistist ära wõitnud, kui
