wangi ning riisusiwad palju wara enestega. Ainult mõningad peasesiwad põgenemise läbi. Mõni päew puhati paigal, jägati wara ära, pandi linn põlema ja siis mindi koju.
72. Liiwlaste, Kuurlaste ja Eestlaste ühendus.
Sõjatuluke oli kord leegitsema pantud, ta lagunes ikka laiemalt Eestlaste sekka laiali, ning seisma jäämist ei olnud enam loota. Eestlased hakkasiwad ikka rohkem aru saama, et Sakslaste sõjad nende wastu mitte ainult rööwimise käigud ei olnud, nagu siiamaale teiste rahwaste poolt, kes maale riisuma tuliwad, maksusid maksma sundisiwad ning siis jälle oma teed läksiwad. Sakslased asusiwad ise maale elama, wõitsiwad ühe rahwa teise järele ära ning paniwad neile maksusid peale, millest nad enam lahti ei saanud. Daanlaste ja Rootslastega oliwad nad kergeste walmis saanud. Kui kitsikus käes oli, maksiwad nad wälja, mis waenlased nõudsiwad. Oliwad maksu nõudjad ära läinud, wõtsiwad maksjad oma mehed kokku ning läksiwad ja riisusiwad tagasi, mis neilt ära wiidud. Nõnda langesiwad Eesti mererööwlid 1188 Upsalu peapiiskopi peale, tapsiwad ta ära, läksiwad pealinna Sigtuna kallale ja põletasiwad ning lõhkusiwad selle maa tasa. Sest ajast saadik pole Sigtuna linn ialgi enam endise suuruse ja kuulsuse sisse saanud.
Liiwlased, Kuurlased ja Eestlased pidasiwad nõuu ühel meelel Sakslaste wastu wälja astuda ning otsisiwad Littawide, Semgallide ja Wenelaste juurest weel abi. Lätlased jäiwad üksi weel piiskopile ja
