Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/172

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


tuliwad Lätlased maale riisuma. Ja et wäga wähe sõjamehi Eestlaste seas järele oli jäänud, siis oli sel aral rahwal paras aeg oma rööwi ja kättemaksmise himu kustutamas käia. Mehed, naised ja lapsed, keda iganes kätte saiwad, leidsiwad hirmust surma. Mõned on Russin elusalt ära küpsetanud, et omaste surma kätte maksa. Lühikese ajaga käis neli Lätlaste parwe Eestlasi riisumas ja tapmas. Üks salk oli waewalt üle piiri wälja saanud, kui teine juba jälle asemele tuli.


78. Kolme aastane rahu.

Sel wiisil oli Eestimaa täielise ärawõitmise tarwis wäga hästi ette walmistatud. Seda nägi piiskop paremine ära kui keegi teine. Ta saatis oma wenna Dietrichi weel selsamal talwel kõigi oma sõjameestega, rüütlitega ja Wõnnu Bertholdiga Ugauniasse. Siit leidsiwad nad Lätlastest lagedaks tehtud maa ja tühja, ära põletatud Tartu linna eest. Üle Ema jõe minnes leidsiwad nad Eestlased ühe kõige paksema metsa seest, kuhu nad maha raiutud puudest enestele kaitse aia „sõõru“ ette oliwad teinud ning sinna oma warandused ära peitnud. Sealt sõdisiwad nad kaua ja wapraste waenlaste wastu, aga saiwad wiimaks ikka ära wõidetud, sest waenlaste wägi oli palju suurem. Kõik wara langes waenlaste kätte, niisama ka naised ja lapsed.

Wahe ajal oli Dünamünde kloostri abt Dietrich Eestimaa piiskopiks tõstetud, kuna maa alles wõitmata oli. Jõulu ajal kutsus piiskop Albert jälle kõik sõjamehed Liiwi ja Lätimaalt kokku, et neid Sakslastega ühes Eestimaale saata. Kange külm oli kõik teed ja