Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/182

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ristisõitjatega ning Liiwlased ja Lätlased kokku ning läksiwad nendega mööda mere jääd Soontagana maa sisse. Nad jagasiwad kõik oma wäe laiali kõikide külade peale, tapsiwad kõik mehed ära, wõtsiwad põgenejad naised ja lapsed wangi ning kogusiwad siis riisutud waraga ja elajatega Soontagana linna alla. Üheksa päewa sõdis käputäis Eestlasi linnast wäga suure julgusega nende wastu. Siis lõppis nende toit ja wesi otsa nii et nälg ja jänu neid rahu sundis paluma. Sakslased saatsiwad oma preestri Gottfriedi neid ristima, wõtsiwad ülemate pojad rahu pandiks ning läksiwad oma maale tagasi. — Mõni päew pärast seda läksiwad nad Saaremaale riisuma. Kui nad küllalt põletanud, rööwinud ja tapnud oliwad, siis ruttasiwad nad mere jääd mööda jälle koju tagasi. Külm on palju neist ära wõtnud.

Nüüd kutwsiwad Eestlased Polotski kuninga Wladimiri enestele appi. See oli ka walmis, aga surm pani ta silmad enne kinni, kui kodust ära sai. Riiglased, kes sellest kuulda oliwad saanud, seadsiwad ühe tugewa wahilaewa 50 mehega Düüna jõe suhu wahi peale, et Saarlased jälle ei tuleks ning jõe suud kinni ei topiks. Saarlased saiwad Wladimiri häkilist surma ja Düüna jõe walwamist kuulda ning ei tulnudgi enam Riia alla, waid riisusiwad Asti järwe äärsed Läti külad paljaks.

Ordumeister Wolkiin tungis nüüd Maarja taewaminemise päewal läbi Sakala maa Harjumaale ning rüüstas seal suured Raigele, Loone ja Rewele külad lagedaks. Nagu ikka, leidsiwad ka nüüd kõik mehed surma, kuna naised ja lapsed wangi wõeti