Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/184

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



84. Wenelaste ja Eestlaste ühendus.

Maa jagamine.

Riia piiskop arwas ette ära, et tal Wenelastega nüüd Eestimaa pärast palju sõdimist saab olema. Sellepärast jagas ta juba terwe Eestimaa omaksete wahel ära: ühe osa wõttis piiskop Albert kõige sissetulekuga enesele, teise andis ta Eestimaa piiskopi Dietrichile ja kolmandama osa ordule tema waewapalgaks.

Wenelased kutsusiwad oma saadikute läbi kõik Eestlased oma poole ning lubasiwad Sakslased maalt wälja ajada. Selle nõuga oliwad kõik Eestlased wäga rahul. Mitte üksi Harjulased ega Saarlased, waid ka Sakalased, kes juba ristiusku wastu oliwad wõtnud, tuliwad Nowgorodi ja Pihkwa Wenelastele Otepeas wastu, kus Sakslased ära wõidetud Ugaunialastega linna kaitsesiwad. 17 päewa seisiwad Venelaste ja Eestlaste ühendatud wäed linna all, ilma et teda kätte oleksiwad saanud. Langenud meeste kehad wiskasiwad Wenelased walli kraawi ja kaewudesse, nii et see wesi enam juua ei kõlbanud. Kui piiskopid Otepea ümberpiiramisest kuulda saiwad, saatsiwad nad neile 3000 meest appi. Wenelasi ja Eestlasi oli aga ligi 20 tuhat meest koos. Suure waewaga saiwad appi tulejad omaste juurde kantsi. Aga seal tuli warsti niisugune nälg, et hobused üksteisel sabad ära sõiwad. Ka Wenelaste keskel oli nälg, sest ümbert ringi paljaks riisutud maalt ei olnud midagi saada. Kolmandamal päewal pärast ristisõitjate ja orduwennaste Otepeasse jõudmist tehti rahu, selle tingimisega,