Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/187

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



85. Hiljaks jäänud abimees.

Aastal 1218 läks piiskop Albert Eestimaa piiskopi Dietrichi ja krahwi Albertiga Daani kuningat, kes sel ajal wägew walitseja oli, Eesti maa ärawõitmiseks enesele appi paluma. Daani kuningas wõttis pattude andeksandmist wastu ja lubas oma laewawäe appi anda. Pärast Maarja taewaminemise päewa hakasiwad Riiglased oma ühendatud wägedega Tallinna ja Harjumaale marssima. Wiljandi alla jõudes saatsiwad nad oma mehed wälja Sakala wanemate seast enestele teejuhtisid otsima. Wälja saadetud mehed tõiwad ka Wenelaste ja Saarlaste saadikud ühes, keda nad küladest kinni püüdnud. Need oliwad Wenelaste ja Saarlaste poolt saadetud Eesti sõjamehi kokku ajama. Nende käest kuulsiwad Sakslased, et Wenelased suure wäega Ugauniasse koguda ning Eestlasi sinna oodata. Kohe pöörsiwad Sakslased neile wastu ning ajasiwad nad põgenema. Lätlased ja Liiwlased, kes jala Saksa ratsameeste kõrwal sõdisiwad, wäsisiwad taga ajades ära, istusiwad hobuste selga ja ajasiwad nõnda neile järele. Ühe weikse jõe kaldal jäiwad põgenejad seisma ning kogusiwad endid seal kokku et wastu hakata. Saksa wägi kogus teisele kaldale kingu peale. Liiwlased ja Lätlased läksiwad wenelaste suurt wäge nähes oma teed ja ka suurem hulk Sakslasi, nii et 100 meest weel järele jäiwad. Need 100 meest tõrjusiwad üle jõe tikkuwad Wenelased tagasi, lõiwad neist 50 meest maha ning läksiwad siis omastega Liiwimaale.