Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/191

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


wõttis Sakala ja Ugaunia maakonnad kui kolmandama jao Eestimaast enesele ja andis Eestimaa Daani kuningale.


87. Weel üks waenlane.

Sellega oliwad piiskop Albert ja Daani kuningas teineteise wastaseks seletatud. Albert, kes siiamaale kuninga wõimuga Liiwimaal walitsenud, pidas seda enese alanduseks, et Daani kuningas teda enese juurde julges kutsuda. Nüüd kahetses ta küll, et ta Waldemari appi oli kutsunud, aga see kahetsus tuli hilja. Ka üks kolmas, kes tulewat tüli pealt waatnud, tuli nüüd oma korda. See oli Rootsi kuningas Johann. Tema tuli oma wäeülema ja piiskopiga Rotalias Eesti maa randa, lõi oma laagri Lihulas üles ja laskis siin inimesi ristida ning hakkas kirikuid ehitama. Ta pidas Eestlasi, kelledel paremal ja pahemal pool, Riias ja Tallinnas, wägewad waenlased Sakslased ja Daanlased oliwad, liiga wõimetuks, jättis oma wäe linna ning läks ise kartmata koju. Ühel hommikul koidu ajal tuliwad häkiste Saarlased mere poolt Rootslaste peale, piirasiwad nende kantsi ümber, paniwad ta põlema ning wõitsiwad wiimaks ära. Wäeülem kõige oma meestega langes, ning piiskop põletati tules ära. 500 Rootslasest peasiwad ainult mõningad põgenemise läbi Tallinnasse Daanlaste juurde.

Wahe ajal oli piiskop Albert Roomas püha isa ja Saksa keisri juures olnud, aga kumagilt poolt ei olnud ta abi saanud. Nüüd ei jäänud tal muud nõuu üle. Kui Waldemari juurde minna. Oma heade sõprade nõuu andmise peale reisis ta Wenna Hermanniga