Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/197

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



91. Sõjaõnn on kaalu peal.

Eestlaste wõit oli niihästi Sakslased kui ka Daanlased kitsikusesse ajanud. Wiimased oliwad Tallinnasse eest ära põgenenud. Waldemar oli wahe ajal Saksamaale wangi sattunud ning ei wõinud oma uuesti wõidetud maa eest midagi teha. Ordu oli piiskopiga maajagamise pärast sassi läinud, ning seisis sellepärast lahus, nii et Eestlastel praegusel silmapilgul wäga kardetawaid wastaseid ei olnud. Sellepärast piirasiwad põhjapoolse Eestimaa sõjawäed Saarlastega ühes Tallinna linna sisse ning sõdisiwad kaua aega linnas olewate Daanlaste ja Sakslastega, pidiwad aga wiimaks kahjuga tagasi pöörma.

Nüüd algas sõda igal pool. Lätlased tungisiwad Ugaunia maale. Eestlased Lätimaale, ning Riia linn wärises juba ikka lõuna poole edasi tungiwa Eesti malewa ees. Ordu rüütlid oliwad suures kartuses ja tuliwad piiskopilt abi paluma. Nüüd oli piiskopil paras aeg seda tingimist ette panna. Kui teie püha neitsi Maarjale ja Riia piiskopile Eestimaast kolmanda jao annate, piiskop Hermannile tema kolmanda jao jätate ning ise oma kolmanda jaoga rahul olete, siis annan ma abi. Ordu wendadel ei jäänud muud nõuu üle, kui tingimist wastu wõtta. Selle järele koguti warsti suur sõjawägi, piiskopi ja ordu meestest, Liiwlastest ja Lätlastest kokku ning rutati Sakalasse Wiljandilinna alla. Siin leidsiwad Sakslased nii kanget wastupanemist, et nad oma sõjawäed mõne tunnilise asjata lahingu järele maale riisuma wiisiwad. Semgalli piiskop Bernhard tõi suure hulga Saksa ristisõitjaid