Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/196

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


pidu ka seal. Kõik Saksad tapeti ära, ehk seoti kinni ning nendelt riisutud wara jagati ära. Tartu preester Hartwig, üks wäga paksu kehaga mees, seoti ühe nuumhärja selga ja wiidi linnast wälja ohwri paigale. Seal heideti liisku tema ja härja peale, kumba jumalad enesele ohwriks tahawad. Liisk langes härja peale ning seega usuti härja ohwerdamist jumalate määramiseks ning preester jäeti elusse.

Et Sakslaste ja Daanlaste kättemaksmine mitte tulemata ei wõinud jääda, seda nägiwad wõitjad Eestlased ette ära. Sellepärast hüüdsiwad nad terwe rahwa tulema sõja wastu üles ning kutsusiwad ka Wenelased Nowgorodist ja Pihkwast enestele appi, kelledega nad siis kõik riisutud wara, raha ja hobused ära jagasiwad. Linnad tehti tugewaks, hulk kiwiwiskamise masinaid ehitati juurde ja õpetati nendega ümber käima, ammusid jagati wälja ning walmistati igawiisi tulewa sõja wastu. Ristiusuga ära lahutatud naised wõeti jälle tagasi, maha maetud surnud kaewati haudadest üles ja põletati pagana kombe järele ära, majad pesti ja pühiti ristiweest puhtaks ning kaotati selwiisil kõik ristiusu jäljed maalt ära. Terwe maa oli ristiusu ikke enesest ära heitnud ning oma isade usu jälle tagasi wõtnud. Sakala maalt saadeti saadikud Riiga, kes pandiks antud wanemate poegade wäljawahetamist nende rüütlite ja kaupmeeste wastu nõudsiwad, kes Eestlaste juures wangi oliwad wõetud. Riiglased wahetasiwad ka mees mehe wastu tagasi. Ristiusku aga ei lubanud Eesti saadikud ialgi wastu wõtta ega oma maad käest ära anda, niikaua kui weel üks aastane ehk küünrapikkune poisikene maal üle on jäänud.