Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/201

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


aastal 1224 Saksamaalt tagasi tuli, käis ta wangis kuninga jutul, kes nüüd oma alandawas olekus piiskopi palwe peale luba andis Hermanni ametisse astuda. Koju jõudes heideti ordu ja kahe piiskopi wahel Eestimaa ärajagamise pärast liisku, mille järele piiskop Albert Läänemaa, piiskop Hermann Tartumaa ja ordu Sakalamaa enesele sai.

Kui see walmis oli, siis koguti sõjawäge Tartut ära wõitma. Ordumeister Wolkiin teadis wäga hästi, et Tartu kõige kindlam kants terwel maal oli ning et ta ärawõitmine mitte julge ei olnud. Tema nõuu peale saatsiwad piiskopid Wiatschko juurest saadikud, kes teda oma meestega mässajate Eestlaste juurest ära palusiwad minna, keda nad usust ära langemise eest tahta karistada. Wiatschko märkas Sakslaste nõuu ning wastas, et see linn ja maa Nowgorodi kuninga poolt tema omaks kingitud ning tema seda ka waenlaste eest kaitsta tahab.

Nüüd algas sõjamarss. Arutu parw raudriide kandjad rüütlid, ristisõitjaid, kaupmehi, Liiwlasi ja Lätlasi astusiwad Tartu wastu teele. Isegi mõlemad piiskopid ja kõik preestrid oliwad ühes tulnud. Rasti järwe juures pühitseti terwed sõjawäge tapluse tarwis ning marsiti edasi. 15. augustil, Maarja taewa minemise päewal (mil aasta eest Wiljandi linn ära oli wõidetud) jõudis Sakslaste sõjawägi Tartu alla. Natukese ajaga oliwad kõik wäljad linna ümber telkidega täidetud. Kiwiwiskamise masinad seatakse üles ning sõda algab. Metsast weetakse pikki palkisid kokku, ehitakse nendest kaheksa päewa jooksul suur, linna walli kõrgune torn ning hakatakse selle warjul walli müüri