Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/208

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


wäljaspidine. Mõlemad tahtsiwad esimesed olla ning uueste wõidetud maa peremeheks saada. Albert püüdis ammugi juba kui peapiiskop ka ilmlikuks würstiks Eesti ja Liiwimaa üle saada, aga kui ta ära nägi, et see lootus tühja läks, siis wõttis ta wõidetud maa 1224. aastal Saksa kuninga Heinrichi käest, kes sell kohal oma isa äraoleku ajal walitses, kõigi õigustega oma kätte lainu peale. Seega oli ta niisama sugune ilmlik walitseja, nagu kõik teised Saksa würstid oma würsti riikides Saksamaal, ja ainult tema ning ta wenna Hermanni läbi, keda ta Tartu piiskopiks oli seadinud, wõisiwad ordu liikmed maad saada. Sellega ei olnud ordu muidugi rahul. Kui keiser Friedrich ise jälle koju tuli, palus Liiwi rüütlite ordu ennast piiskopi alt wabastada. Friedrich II. oli paawstiga tülis ning ei soowinud kuskil waimulikku walitsust. Mai kuus 1226. kinkis ta ka Liiwi ordule needsamad õigused, mis Riia ja Tartu piiskoppidel juba oliwad. Seega oli ordu piiskopi ülem walitsuse alt lahti, ning truuduse wanne, mida iga orduwend piiskopile pidi wanduma tühjaks tehtud. Ordu seisis nüüd täitsa oma jalgade peal piiskopi kõrwal ning ei olnud enam tema käsu all. Pea kaswis ta tugewamaks ning mängis Liiwimaa ajaloos esimest rolli. See oli esimene raske hoop auuahnele piiskopile.

Daanlased oliwad Eestimaal Sakslastele kibedaks okkaks silmas. Paawsti saadik oli nad küll waewaga ära jõudnud lipitada, aga kui ta ära oli läinud, oliwad tülid jälle lahti. Paawstile anti Sakslaste poolt teada, et Daanlased eneste juures üht teist paawsti saadikut ütlewat olema, kes terwe Eestimaa