Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/209

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Daanlastele kinnitanud. Selle üle wihastas paawst Gregor IX. nõnda, et ta ordumeistrile ja teistele Sakslastele Liiwimaal käsu andis Daanlased nende pettuse karistuseks Eestimaalt hoopis wälja ajada. Paremat sõnumit Sakslased ei oodanud. Wolkiin läks nii ruttu kui tal see wõimalik oli, oma sõjawäega Eestimaale, wõttis ka weel Eestlaste poolt abi ning wõitis lühikese ajaga Tallinna linna Daanlaste käest ära. Kõik sõjariista kandjad Daanlased saiwad maalt wälja aetud ning terwe Eestimaa peale Läänemaa, mis juba enne Riia piiskopi oma oli, jäi ordu kätte. Kuningas Heinrich kinkis 1. juulil 1228. tema ordumeistrile ja ordule päriseks ning nimetas seda lunastuse hinnaks, mille läbi ta oma auusate eelkäijate hinged puhastuse tulest tahtis peasta.

Sellega kaswis ordu wõimus ikka suuremaks. Piiskop ei tahtnud oma lootust nii kergelt weel kaotada, mis suurtele tülidele ja weristele lahingutele ordu ja piiskopi meeste wahel teed walmistasiwad. Ordu otsis omale wäljaspoolt abi, ühendas ennast 1237. Saksa orduga, wõitis piiskopi ära ning asutas enesele orduriigi, mis 16. aastasaja keskeni ulatas.


97. Pilk tagasi.

Alberti silmad ei saanud nende sõdade lõppu enam näha, mis ordu ja piiskopi wahel algasiwad ja wahetawa õnnega edasi kestsiwad. Werewalamisega oli ta Liiwimaal oma usutööd alganud, werewalamisega lõpetas ta ka seda. Alati oli ta mõõk käes paganatele ristimise wett peale pannud ning nende werega oma