Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/34

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 34 –

Õrna õita hellasti!
— — — — —
Ära anna ämma lüia,
Ära anna äia lüia,
Õpeta ise ilusti!
Kui lähed rehti peksemaie,
Kuke puust tee koodikene
Wahterane warrekene,
Kui ep saa koodid korda lüia,
Tee siis niidist piitsakene
Õle kõrrest warrekene
Mine siis naista naljatama,
Küll siis koodid korda käiwad 36)

Noor naine ei tohtinud äia ega ämma üle pahandada, kui neilt kurja kuulis ehk wendadel wiha nägi.

Pane põlle paela alla,
Wajuta wöö wahele 37).

Naise põli oli naisterahwale „kuldne põli“, kuna lese elu nõnda halb oli

Kui on hoone katukseta,
Kui on aita harjamata 38).

Linda nuttis oma mehe hauale terwe järwe silmawet 39) ja Ilmarine kinkis Jutale kuldse silmawarju, et see kadunud armsaid mälestusi oma silmade ette wõiks tuua 40). Kord lasksiwad 50 Littawi naist, kelle mehed sõjas oliwad langenud, endid ise üles puua, et nendega pärast surma jälle ühendatud saada 41). Perekonna liikmete armastusest annawad rahwa laulud ja jutud liigutawaid piltisid. Tuletame ainult mõnda lahkumise laulu isamajast 42), wanemate surmast 43), omaste sõtta saatmisest 44) j. n. e. meelde. Need õrnad ja puhtad tundmused liigutawad meid südame põhjani. Puhas wesi ei wõi mitte sopasest hallikast woolata.