Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/36

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 36 –

päewal aga, mill teda puuriidale tahetakse wiia, jagatakse ta wara, mis weel üle jäänud, wiide kuude ehk weel rohkem jagudesse, selle järele, kudas teda suuruse järele jagada wõib. Siis pannakse ta sel wiisil tee äärde, et iga osa penikoorem maad teisest kaugel on. Linnast üks penikoorem seisab kõige weiksem jagu ja siis järgimööda iga penikoorma peal ikka suurem, kuni kõige kaugemal wiimaks kõige suurem osa tuleb. Selle peale tulewad kõik need mehed, kelledel kõige wiledamad hobused on wiis ehk kuus penikoormat warandusest eemal kokku. Nüüd ajawad nad kõik wõitu wara jagude poole. Kes kõige enne kohale jõuab, saab kõige suurema jao warandust enesele, kuna iga järgmine ikka wähem saab. Kõige wähem wõidab see, kes kõige weiksema wara jao juurde jõudis. Selle järele läheb igamees oma teed ja wõib enesele pidada, mis ta wõitnud. Sellepärast on wiledad hobused seal hirmus kallid. Ja kui surnu wara sel wiisil kõik ära on pillatud, siis kantakse ta wälja ja põletakse kõigi ta sõjariistadega ja riietega ära. Ja peaaegu kõik wara ja rikkus pillatakse surnu kauase kodus seismisega ja waranduse tee äärde wälja panemisega ära, kust wõerad ta sõitmisega ära wõidawad ja omale wõtawad. Eestlaste juures on wiisiks, et kõik surnute luud ära põletatud peawad saama, olgu nad mis taht rahwa seltsist, ja kui keegi ühe põletamata luu leiab, siis peab seda suure ohwriga lepitates ära põletatama 54).“

Surnute põletamise kõrwal on wistist pärast poole ka põletamata kehade matmine wiisiks olnud, sest et pagana aja haudadest ka põlemata luid on leitud 55).