Paul Einhorn piiskop Kuuramaal kirjutas 1636 Läti ajaloo (Historia Lettica) ja (Reformatio gentis lettiae), mis palju tähtsaid teadusi ka meie Eesti rahwa pagana ajast toowad.
Franz Nyenstädt oli Liiwimaale rändanud Sakslane, elas 1554. aastast saadik Tartus kaupmehena, läks siit 1571 Riiga ning sai 1586 seal bürjermeistriks. Tema ajaraamat (Livl. Chronik) räägib Sakslaste meie maale tulemisest pikemalt kui Läti Hindrik ja teised wanemad kroonikad. Et ta aga hallikaid nimetanud pole, siis ei peeta tema laiemaid sõnumid mitte tõeks pidamise wääriliseks.
Kristjan Kelch, õpetaja mitmes kohas Eesti maal ja pärast Tallinnas, kirjutas oma Liiwi ajaloo (Liefländ. Historia) wanemate ajaraamatute järele wiies raamatus ja algab ka Abrami ajaga nagu Brandis, Renner ja Hiärne. Suurest Põhjasõjast kirjutas ta iseäranis pikalt ja laialt, mill ajal ta ise ka elas, oma „Historiale“ lisa (Continuation). See ulatab 1692—1707 aastani. Wäga tähtjas tükk Põhja sõjast. Katk lõpetas ta elu Tallinnas 1710 ära, millega ka ta ajaraamatu kirjutamisele ots sai.
J. G. Arndt, gümnasiumi koolmeister Kuresares, kirjutas Liiwi ajaraamatu (Liefländische Chronik) kahes raamatus: 1) Liiwima oma esimeste piiskoppide ja 2) oma ordumeistrite all. Esimeses jaos ilmub Läti Hindriku ajaraamat esimest korda Saksa keelses tõlkes tema Ladina keeles wälja andja Gruberi ja Arndti enese tähendustega. Teises jaos on wanad Liiwi seadused ordu ajalooga. Arndti ajalugu ilmus 1747—53.
